Kadusid ebavajalikud vaarikad, lillepeenar kolis uude kohta ning istutatud said päris esimesed roosid.
Aga palju suurem töö oli terrassi ehitus. Isegi tähtaeg oli ees - peretütar soovis oma sünnipäeva uues kodus pidada ja kus sa siis pool-porises õues saad tähistada oma 13. sünnipäeva.
Mõtlemist ja arvutamist oli palju - nimelt oli arhitekt vabakäeliselt joonistanud meile ümmargused terrassid ja meile kangesti meeldis see mõte. Ei mingeid nurki, kõik on ümar. Aga kuidas seda teha? Kui suur peab olema kaar, et sellele ka serva saaks painutada? Kas tavaline terrassilaud paindub?
Ning lisaks peremehe suur soov - saada tünnisaunast vaadata sõpradega jalkat. Kas teha valmisolek kohe? Või ära tellida kohe? Aga kas see ikka on mõistlik investeering?
No kes meie peret tunneb, siis poolikult meile teha ei meeldi. Veel vähem ajutisi lahendusi. seega - kui ikka teha, siis põhjalikult.
Nii saigi otsustatud, et kaar tuleb päris pirakas ning tünnisaun tuleb ka kohe tellida. On ju hea lõõgastuda.
Seega - kõigepealt vundamendi postide valamine. Segu tegemine on meil juba käpas - tööjaotuski olemas. Poeg tõstab killustikku, perenaine mõõdab liiva, vett ja tsementi ning peremees teeb ülejäänud. Aukude kaevamisega on muidugi see mure alati, et pinnast jääb üle. Ja kui pinnas laotada lohkudesse õuel, tekivad paratamatult mudalaigud õuele. Seega sai taas külvatud ja kastetud. Jooksvalt ja pidevalt.
Kui vundamendipostid olid valatud, läks katuse ehitamiseks - tugitalasid nii vähe kui võimalik, sarikaid samuti. Otsustasime teha läbipaistva katuse, et valgust võimalikult vähe kaduma läheks. Seekord otsustasime värvida elemendid juba maas, et vähem oleks mässamist.
Katus peakohal, oli käes aeg terrassi põrandat ehitada.Ja täpselt õigel, mõni päev enne tütre sünnipäevapidu ajal laekus ka tünnisaun - mullide, tulede ja küttekoldega.
Olime tünnile ette valanud betoonist kasti - et tünn oleks stabiilne ja maapind ei hakkaks plastikut rõhuma. Meie tünn tehti muide eritellimusel - soojustusega! Tavaliselt saad kaasa lihtsalt selle plastikust vaadi, meile lasti makrofleksiga soojustus ümber.
Kuigi põrand polnud veel valmis, sai tünn kohe paika asetatud ja esimesel õhtul kohe ka ära katsetatud. Ohh seda rõõmu :)
Kuigi meie kümblustünn on küll luksusese, avastasime me, et sellele kulutatud umbes 1300€ on sama, mis mullivann. Ja mullivannis käid sa üksi, kümblustünn on üsna elamus omaette.
Jah, vanni läheb palju vett, aga päris mõnus on jahedal õhtul seal istuda, endal nägu palavusest õhetamas. Vaikselt oleme ära õppimas ka seda, kui kaua kütta ja kuidas reguleerida.
Muide, mullisüsteem ei ole lihtsalt mullitamiseks - see on ikka pigem vee segamini ajamiseks.
PS. Vannivaht teeb kümblemise veel mõnusamaks ja lõbusamaks :)
PPS. Koeraga veesõja pidamine on samuti lubatud! :)
Selle ümmarguse servaga oli muidugi omajagu mässamist. Kui esimene laud sai paika põhimõtteliselt esimese katsega, siis teine, juba suurema kaarega laud, vajas päris palju katsetamist. Lõpuks töötav põhimõte oli järgmine:
- otsi oksavaba laud
- pane laua ümber koormarihmad ja koormarihm kinnita teisest otsast millegi kindla külge (meil sai õunapuud kasutada)
- kinnituskoha juurde pane laual lisalaua jupp, et raskus ühtlasemalt jaotuks
- kasta, auruta ja niisuta lauda niipalju kui saad
- ole ettevaatlik ja rahulik
Pidime küll lõpuks isegi uued postid valama, kuna esialgne kaar oli siiski liiga ambitsioonikas. Aga tõestus on olemas - saab ümmarguse terrassi serva ka tavalise terrassilauaga.
Tütre sünnipäevapeoks päriselt terrass valmis ei saanud - kohati oli veel põrand puudu. Aga see ei takistanud absoluutselt lastel veemõnusid nautimast - ühtegi kuiva last enam ei olnud ning terrass oli porine.
Kogu kupatus võttis aega nii umbes 2 kuud - algusest lõpuni. Aprilli algusest juuni keskpaigani. Peab muidugi lisama, et samal ajal sai ka naabritega aeda ehitatud ning tööl käidud. Seega ei midagi hullu.
Ahjaa - meie naabrite telliskivisein on endiselt teemaks. Kuidas ja kas seda katta? Perenaisele see sein väga meeldib just sellisena nagu ta on. Aga teistele mitte - seega peame tulevikus veel mõtlema, kas sein krohvida, laudisega katta või loota ronitaime peale.
Tänaseks on saanud meie terrassist aga juba elutuba - toa remondi lõpetamise ajaks tõstsime köögi ja elutoa terrassile ja ausalt öeldes ei tahagi enam tuppa kolida. Päris hea on õues süüa teha, süüa ja õhtuti perega juttu rääkida. Mõnusalt privaatne ja suur terrass sai igal juhul! Rääkimata sellest, et peretütar pole peale terrassi valmimist ühtegi ööd toas maganud. Olgu siis Eestimaal külm suvi ja kallaku vihma - katus on peakohal ning tekk on soe. (tavaline, mitte magamiskott).
Kuigi praegune köök on terrassil ajutine, siis tulevikus plaanime küll ehitadagi õue väliköögi ning ka järgmistel suvedel seal õdusalt aega veeta. Loodus ümberringi on igal juhul terrassi juba omaks võtnud - oravad käivad endiselt käbisid krõbistamas, linnud ajavad lapsi hommikul üles ning siilid söövad koeratoitu. Põhiliseks müra-allikaks ongi katusele kukkuvad käbid, mida juuli kuus on küll talumatult palju :)
